English
Spoilers are marked in white in case you don't want to read them. When you do just mark the text with your cursor.
Let it be said that I tend to like everything that involves around time travel and/or immortality. Let it be said that I liked this film more than I disliked it, despite it's many faults. I liked the main character. She was gorgeous, but more importantly she had a brilliant agelessly stylish looked to her that fit her character. Even more importantly - she was clever even when she did some stupid-ish things. She reminded me of Sherlock for the obvious reason that she could deduce, but she was also friendly and had a great sense of humour and displayed kindness even when trying to remain distant.
I didn't fancy her lover. I realize he had to be persistent to open up a girl who pushed everyone away, but take that away and he comes off as a terribly creepy stalker. To the point where he looked dangerous more than charming to me.
The movie tried to hard to explain it's magic scientifically. What happened to plain old magic? Why not just say it's magic? No one is expecting you to have a sensible explanation as to why the main character is immortal, snow, lightening,tragic accident - fine! I'm buying it. You may try to force the words molecules and deoxyribonucleic acid into your explanation, but that just makes me look at it more
critically. I liked the bit about some law being discovered in 2035. That felt just a bit clever.
The plot was incredibly predictable. My mum guessed one of the bigger plot twists and I did the other. It is one cliché stacked upon the next upon the next. The dog death scene made me roll my eyes. Especially because I read in one of the articles for my university course once that it's a standard cliché scene used to draw compassion out of the audience. It really is once you start looking it's in terrifying amount of films.
so if you're looking for surprising experience that might not be your film, but if fiction and immortality suits your tastes it shouldn't be a big disappointment.
Eesti keeles
Filmi sisu liialt ette ära jutustavad osad on valges kastikeses. Soovi korral märgista kastis olev tekst kursoriga. Siis saab seda lugeda.
Olgu öeldud, et mulle meeldib kõik, mis on seotud ajas rändamise või surematusega. Olgu öeldud, et hoolimata kriitikalainest, mis seda filmi kohe tabab oli see ikkagi pigem meeldiv film.
Mulle meeldis peategelane. Ta oli ilus oma ajatus stiilis, kuid mis veel olulisem, ta oli tark. Isegi valesid või tobedaid otsuseid tehas oli ta intelligentne ja nutikas. Ta meenutas mulle ilmselgetel põhjustel Sherlockit - ta oskas dedukteerida. Samas oli ta sõbralik, hea huumorimeelega ning suutis vaatamata vajadusele inimestest eemalduda paista lahke ja südamlikuna.
Tema armastatu aga ei meeldinud mulle sugugi. Muidugi on sisu kohalt oluline, et mees ei annaks alla ja suudaks tütarlapse lukustatud südame lõpuks avada, kuid minu jaoks oli ta liiga pealetükkiv. Mis siis kui Adaline oleks lihtsalt olnud tavaline naine ilma surematuse saladuseta? Siis oleks selline mees ju õudusunenägu. Vähemalt minu jaoks.
Teadus on tore, aga maagilises filmis võib maagia rahulikult ilma suurema seletuseta jääda. Äike, lumi, traagiline õnnetus? Selge. Ma usun, et nii see juhtus. Lõppkokkuvõttes ei oodanud ma kinosaali tulles täpset ja adekvaatset põhjendust sellele miks peategelane on surematu. See film aga püüab meeleheitlikult mulle oma selgitust maha müüa ja mida rohkem ta müüb, seda vähem ma usun.
Sisu oli läbinähtav ja täis klišeid. Mu ema nägi ette esimese suure pöördekoha ja ma teise. Film ei üllata ja koerakese surm ajas mind lihtsalt silmi pööritama. Kui hakkate kunagi filme vaatama sellise pilguga, et kui paljudes neist mingi säärane stseen publiku nututamiseks on siis avastate, et tulemus on hirmutav. Nii et kui üllatusi ootate ärge kinosaali minge, aga kui ulmeteemad peale lähevad, siis ei ole ka pettumus tõenäoliselt suur.
No comments:
Post a Comment