Thursday, August 6, 2015

Inside Out - Pahupidi

English

There are certain times when I feel as if cartoons are really wasted on children, because as the movie ended the kids next to me that had been running up and down the corridors still had no idea what the character's names were - for Christ's sake. There were the most obvious, simple, logical, names ever! Joy, Anger, Sadness, Disgust and Fear. For some reason I feel that all of the kid's stuff I see lately is not only more fun likable than the movies for adults, but also carry a deeper message.

The film had those moments that you find easy to relate to, perhaps more so when you're older and have already seen a thing or do. It also included plenty of intelligent jokes, clever, witty solutions and ideas that takes a bunch of imagination to come up with.

While Joy is a pretty generic main character, she's happy, means well, likes adventures and is pretty brave, she's also a bit egoistic and narrow-minded. Like every proper main character she too lives through some good character development, but regardless Sadness is still by far my favorite. Not because I'm a particularly melancholic fellow. She's caring and more willing to listen. She's also....smart, spending a lot of her time reading, she knows a lot. If it came down to a choice between her and Joy to be my friend I'd choose her and not just because I don't think I could keep up with Joy's endless enthusiasm and energy. Fear is also weirdly charismatic. He also seems a bit more clever than the rest. It's interesting to note that Disgust is also associated with girly things like fashion, girlfriends and make-up. Just because she's a girl? It was also fun to see into the heads of other characters not just the main girl, Riley. All that's left is to hope that Pixar won't ruin this masterpiece by giving it a million sequels.

Eesti Keeles


Aeg-ajalt on mul tunne, et multikad on laste peale raisatud. Eriti kui need lapsukesed, kes pärast filmielamust ikka veel ei tea oma joogitopsi peal olevate tegelaste nimesid. Rõõm, Kurbus, Viha, Hirm ja Vastikus - lihtsamaid ja loogilisemaid nimesid on raske välja mõelda, kuid paraku tegelesid pisikesed vaatajad küll rohkem mööda koridori jooksmise kui filmi vaatamisega. Pole midagi teha, film oli pikk ja isegi Pixari filmikompanii maagia ei suutnud seekord põngerjat ekraani külge naelutada. Minu täieliku tähelepanu osaliseks sai linateos aga küll. Üldse tundub mulle viimasel ajal, et lastele tehtav kraam ei lähe mulle mitte ainult paremini peale, vaid on ka sügavamõttelisem.

Filmis oli küllalt selliseid stseene. mida elust enesest ära tunda, võib olla just siis kui oled juba mõnda aega elanud ka. Samuti piisavalt intelligentseid nalju, leidlikke, tõeliselt head kujutlusvõimet nõudvaid lahendusi.

Kui Rõõm on üpris klassikaline peategelane, selline heatahtlik, rõõmus, seikluslik hakkaja, kes on ka pisut egoistlik ja liialt piiratud vaateväljaga, siis minu lemmik tegelane on Kurbus. Mitte sellepärast, et oleksin kuidagi väga melanhoolne tüüp, aga kui peaksin valima kumba neist kahest endale sõbraks tahaksin, valiksin ilmselt Kurbuse. Kuigi Rõõmuga kaasneb nii lõbu kui ka...noh, rõõm, siis Kurbus on küll enamuse ajast masenduses on ta ka hooliv, hea kuulaja ja ...tark. Erinevalt Rõõmust on tema plaanid läbi mõeldud. Ilmselt ei jaksaks ma ka Rõõmu pideva ülevoolava energiaga sammu pidada. Kurbus on seega sügavam tegelane, kelles on peidus tarkust ja mõistmist. Kuigi ka Rõõm teeb läbi peategelasele kohase muutumise jääb kurbus minu lemmikuks. Hirm tundub samuti veidralt sümpaatne. On huvitav, et Vastikus on seotud ka naiselikke mõtetega moest, meigist ja sõbrannadest. Kas lihtsalt sellepärast, et Vastikus on tüdruk? Tore oli ka näha teiste inimeste, mitte üksnes peategelase Riley peas toimuvat. Jääb üle vaid loota, et Pixar ei tiku seda meistriteost veel kümne järgneva osaga rikkuma.

No comments:

Post a Comment